Siis kui pühapäev on käes
Tõusin pühapäeval üles
ja ei olnud poosi, kus ei lõhuks pea.
Linnupetteks joodud õlu polnud paha,
nii jõin magustoiduks ka.
Riidekapis tuuseldasin ja sealt leidsin
kõige vähem musta särgi.
Ja siis pesin näo ja koperdasin
trepist alla vastu päevale.
Suitsutasin oma mõistust öösel
sigarettide ja kidraga.
Andsin esimesel suitsul tuld ja nägin -
poiss lõi purki jalaga.
Läksin üle tänava ja tundsin
pühapäevast ahjukana lõhna.
Taevas, meenutas see miskit, mis läks
kaotsi kuskil millalgi mu teel.
Kõnniteel vast pühapäeva
ma soovin, et ma oleks täis.
Sest on miskit pühapäevas, mis
sust üksiklase teeb.
Pooltki puudu pole surmas
üksindusest, mis on hääl
sellel uinund linna pervel,
siis kui pühapäev on käes.
Pargis nägin ühte isa
kiigutamas väikest naervat tüdrukut.
Pühapäevakooli kõrval seisma jäin
ja kuulasin sealt kostvat muusikat.
Mööda tänavat ma läksin,
kaugelt kostis ainsa kella helinat
ja see kajas läbi oru,
nagu eilse päeva hääbuv unistus.